Vahest keset ööd ma mõtlen, et kallis kas sa tead, et kõik need öeldud mõtted ja kõik need kirjaread, ei ole öeldud lihtsalt tuulde, et neid ei mäletakski aeg, vaid et nad hoopis kõlaks suurelt taevalael. Vahest keset ööd ma mõtlen, et kuidas on see nii, et käia sinu kõrval tundub lihtne lõpuni, et olla sinu juures ei ole iial olnud vaev, vaid nagu kõnniks mööda pilvi taevalael. Vahest keset ööd ma mõtlen, et annaks Jumal sulle und, et selles külmas karges paigas sinu leek mul näitaks tuld. Kui ma komistan ja kukun, siis sa annad mulle käe ja siis ma luban et mitte iial siit ei läe.