Mu põselt veereb tilk,
Üks pisar.
Mu sees veri keeb,
oeh, kui sa vaid teaks, kuis haiget see teeb.

Aknast välja põrnitsen,
ja kollased päiksekiired minuni küünivad,
olen tume vari,
olen üksildane hing,
olen justkui eksleja teel.

Pisarad mööda põski alla voolavad,
ainult seinad mu kurbusest kuulevad.
Päike see vaikselt metsa taha hajub,
ilmselt temagi mu nukrust tajub.

Korraga vihm mu akna taga taob,
kas nutab temagi, nüüd minuga koos?!
Kas sai temagi kudagi viisi haiget?
Kus on tuul ja me mured minema viiks?

Tahan hoopis sooja tekki,
tahan kõvasti kaissu,
tahan lurinal nutta või pisarais naerda,
tahan pikka ja õnneliku aega!