Kui ma vaatan peeglist, näen vastu vaatab mina. Mul on silmad, kõrvad, käed, jalad, süda. Küsin mõttes, kes ma olen, mida tahan. Elu keerab keeruliseks mulle oma raja. Miks nii teeb ja mis ta tahab? Ajan oma asja, hambad ristis võitlen. Unistuste nimel, võtan kõigest kõike! Aga ununeb päris elu. Muutun kannatavaks minaks. Ainukeseks sõna on mul: ''tahan, tahan, tahan.'' Kuidas näib, kuhu peita? Millal öelda, mida tahan? Mida teha, milleks olla? Keda kuulda, lihtsalt minna? Kuidas käitun, miks ma räägin? Kas ma olen nagu vaja?
Kuidas leida kohta elus? Öelda, ma ei jaksa enam?
Kui ma tean, mis ma soovin, selgeks saab.
Kui ma olen mina ise, siiis leidnud olen oma raja.