Kui ma vaatan peeglist, näen vastu vaatab mina. Mul on silmad, kõrvad, käed, jalad, süda. Küsin mõttes, kes ma olen, mida tahan. Elu keerab keeruliseks mulle oma raja. Miks nii teeb ja mis ta tahab? Ajan oma asja, hambad ristis võitlen. Unistuste nimel, võtan kõigest kõike! Aga ununeb päris elu. Muutun kannatavaks minaks. Ainukeseks sõna on mul: ''tahan, tahan, tahan.'' Kuidas näib, kuhu peita? Millal öelda, mida tahan? Mida teha, milleks olla? Keda kuulda, lihtsalt minna? Kuidas käitun, miks ma räägin? Kas ma olen nagu vaja?
Kuidas leida kohta elus? Öelda, ma ei jaksa enam?
Kui ma tean, mis ma soovin, selgeks saab.
Kui ma olen mina ise, siiis leidnud olen oma raja.

Keset ööd ärkasin ma ja ei suutnud uskuda, Sind polegi siin - olen üksinda.Tunnen end kuutõbisena.
Süda põleb sees ja see haiget teeb. Tahaks uuesti magama jääda, kustutada Sind ma. Teadvel olles ei saa, unenägudesse peidan end taas.
Sinu juurde oma unes nüüd tulla saan, et öelda sulle, nii kalliks Sind endiselt pean!

Puhka rahus sõbrake!